Loodusteaduslik kirjaoskus üld- ja valdkonnapädevuste arengu toetajana
Marianne Olbrei
Loodusõpetus kujundab baasteadmised ja -oskused loodusteaduslike ainete õppimiseks ja paneb aluse loodusteadusliku mõtteviisi ning loodusteadusliku- ja tehnoloogiaalase kirjaoskuse (lühidalt loodusteadusliku kirjaoskuse) kujunemisele. See seostub järgmiste põhivaldkondadega:
1) loodusteaduslikud teadmised;
2) uurimuslikud oskused ja loodusteadusliku meetodi rakendamine;
3) loodusteaduslike küsimustega tegelemist toetavad hoiakud ja väärtushinnangud (Põhikooli riiklik õppekava, 2011, lisa 4).
Vaata ka kogumikust “Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes” artiklit “Loodusained” (Olbrei, Pärtel, Teller, 2010, lk 297-318), milles antakse ülevaade loodusõpetuse ainekava rakendamise võimalustest esimeses ja teises kooliastmes, käsitletakse loodusteadusliku kirjaoskuse komponente ning tuuakse näiteid, kuidas arendada loodusteaduslikke teadmisi, uurimuslikke oskusi ja hoiakuid ja väärtushinnanguid.
Loodusteaduslik kirjaoskus omakorda moodustab loodusteadusliku pädevuse, mis seisneb oskuses vaadelda, mõista ja selgitada keskkonnas eksisteervaid objekte ja protsesse, märgata keskkonnas esinevaid probleeme, kasutada keskkonnaprobleemide lahendamisel loodusteaduslikku meetodit. Kusjuures loodusõpetuse esitus peab olema õpilaskeskne ja tuginema sotsiaalsele konstruktivismile, st lahendatakse keskkonnast lähtuvaid probleeme, käsitletakse loodust kui tervikut, saadakse terviklik ülevaade loodusteaduslikest faktidest ja teooriatest, nendega seotud rakendustest ja elukutsetest.
Loodusteaduslik pädevus eeldab ka seda, et õpilane oskaks teha igapäevaelulisi keskkonnaalaseid pädevaid otsuseid, lahendada loodusteaduslikke probleeme (Põhikooli …2011, lisa 4). Vaata ka E. Pärteli (2010a) artiklit “Probleemide lahendamisel põhinev õpe”, kus tuuakse huvitavaid ja õpetuslikke näiteid, kuidas seda reaalselt läbi viia.
Loodusteaduslikule meetodile tuginev uurimuslik õpe hõlmab objektide ja protsesside vaatlust, probleemi sõnastamist, vaatluse ja katse planeerimist ning läbiviimist, andmete kogumist, saadud andmete analüüsi, järelduste tegemist, kokkuvõtete esitamist. Uurimuslik õpe toetab mitmeid valdkonnapädevusi, näiteks matemaatikapädevuste arengut, sest sageli mõõdetakse objekte ning katse- ja vaatlustulemused esitatakse arvjooniste, tabelitena ja arvulisi näitajaid seostatakse lahendatavate probleemidega. Järelikult loodusnähtuste seoste uurimisel rakendatakse matemaatilisi mudeleid. Samuti toetab uurimuslik õpe keele-, kunstipädevuse, tehnoloogilise ja kehakultuuri pädevuse arengut, sest otsitakse infot Internetist, teatmekirjandusest, loetakse õppematerjale, kasutatakse veebipõhiseid õpiprogramme, vormistatakse uurimistulemused, tehakse ettekandeid, koostatakse stende, mängitakse õppemänge, käiakse õppekäikudel jms.
Loodusõpetuse ainekava (Põhikooli …, 2011, lisa 4; Loodusained, 2010) rõhutab, et õppe-kasvatustöös on oluline huvi tekitamine loodusteaduste, looduse ja selle objektide, looduse mitmekesisuse ja kaitse vastu, mis eeldatavasti aitab kaasa positiivse hoiaku kujunemiseks elava ja ümbritseva suhtes ning võimaldab kujundada väärtuspädevust. Ka põhikooli lõpetaja loodusteaduslike pädevuste loetelus esitatakse esimese punktina “laps tunneb huvi keskkonna, selle uurimise loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ning on motiveeritud elukestvaks õppeks”. Samuti on esimese punktina õppe-kasvatuseesmärkide juures kirjas “õpilane tunneb huvi looduse vastu, huvitub looduse uurimusest ja loodusainete õppimisest.”
Huvi saavutatakse positiivsete emotsioonide kaudu, mitmekülgse eakohase tegevusega. Õpitav peab olema lapse jaoks ka oluline, tähtis. Sellepärast tuleb õpetajal planeerida õpitegevusi, mis võimaldavad lapsel õpitavaga seotust ise kogeda, luua seoseid õpilase varasemate kogemustega, lasta lapsel mõista õpitava seotust igapäevaeluga, et õpilane saaks aru, miks on vaja õppida, millist kasu ta õppimisest saab. See võimaldab omakorda väärtustada oma seotust loodusega (väärtuspädevus) ja kasutada omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades, näha probleeme, neid lahendada jms (ettevõtlikkuspädevus).
Huvi tekitamist toetab aktiivne õpikeskkond ja mitmesuguste aktiivõppemeetodite (arutelud, diskussioonid, uurimuslikud tööd, vaatlused, praktilised tööd, projektõpe, rollimängud jm) rakendamine loodusõpetuse tundides, keskkonnaprobleemidest rääkimine, probleemide teadvustamine, lahenduste väljapakkumine, loodusvaatluste ja praktiliste tööde planeerimine, läbiviimine, tööde kokkuvõtted, analüüsid, esitlused, rühma- ja paaristööd, mis aitavad arendada õpilaste sotsiaalset pädevust, suhtlus-, väärtus- ja õpipädevust. Loodusobjektide uurimine ja kirjeldamine, inimese ja looduse seoste nägemine arendavad enesemääratluspädevust. Loodusõpetuses käsitletavate teemade kaudu on võimalik arendada kõiki üld- ja valdkonnapädevusi.
Väga oluline on loodusõpetuse lõimimine teiste õppeainetega. Lõimimist võimaldavad mitmed projektid. Esimeses kooliastmes on selleks “Puu ja temaga seotud elustiku aastaringne jälgimine”; “Oma päeva-menüü tervislikkuse hindamine”; “Õppeekskursioon oma maakonnaga tutvumiseks”. Teises kooliastmes “Veekogu” ja “Minu unistuste asula-keskonnasõbraliku asula mudel” (Põhikooli …2011, lisa 4). Vaata ka “Loodusained” (Olbrei, Pärtel, Teller, 2010, lk 306-316) ja “Meetodid loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks” (Olbrei, 2010), kus antakse soovitusi eespool nimetatud projektide läbiviimiseks ja tutvustatakse erinevaid meetodeid, mis võimaldavad loodusõpetust lõimida teiste õppeainetega.
Loodusõpetuse ainekava ei määra teemade käsitluse sügavust, vaid õpitulemused näitavad, kui põhjalikult ühte või teist teemat tuleb käsitleda (Pärtel, 2010b). Õpitulemuste sõnastamine (võttes aluseks tegusõnad) on arvestatud mõtlemistasemete taksonoomia madalamaid ja kõrgemaid tasandeid.
Näiteks:
I kooliaste: oskab, teab, tunneb, eristab, märkab, aga ka kirjeldab, teeb, toob näiteid, kasutab, järgib reegleid, suhtub, rühmitab, seostab, arvestab, mõistab, näitab, leiab, määrab, väärtustab, hoolib, liigub turvaliselt, sõnastab, vormistab, koostab, esitleb, valib, teadvustab, rakendab, selgitab, vaatleb, saab aru, käitub loodushoidlikult, nimetab, kaalub, mõõdab, valib, väldib.
II kooliaste: oskab, teab, tunneb, väärtustab, selgitab, kirjeldab, võrdleb, toob näiteid, iseloomustab, nimetab, koostab, põhjendab, teeb, leiab, analüüsib, näitab, esitab, saab aru, määrab, hindab, kasutab, toimib, seostab, rühmitab, märkab, on motiveeritud, tõlgendab, rakendab, sõnastab, pakub lahendusi, kavandab, arutleb, mõõdab.
Järelikult loodusõpetuse ainekavas pööratakse suurt tähelepanu õpitulemustele, loova ja iseseisva mõtlemise arendamisele. See nõuab ka õpetajalt oskuslikku tundide/tegevuste planeerimist, mõeldes eelkõige sellele, mis lapsi huvitab, millised tegevused, meetodid neid aktiviseerivad, võimaldades neil ise tegutseda. Ka J. Käis (1992) on kirjutanud: „Õpetaja! Ära ütle seda, mida õpilane ise võib öelda; ära näita seda, mida õpilane ise võib näidata; ära tee seda, mida õpilane ise võib teha“, lk 37.
Mis võib olla probleemiks? Uues õppekavas on olulisel kohal praktilised tööd ja uurimuslik õpe ning õuesõpe. Aine maht on väga väike ja siit tekib oht, et õpetaja loobub neist ja püüab õpikutes toodud materjali selgeks õpetada. Muutuma peavad õpikute ja töövihikute ülesanded, küsimused, kuid ka need õpetajad, kes on harjunud pidama tähtsaks ainult teadmisi ja õpetanud õpikut ja töövihikut.
Selleks, et laps tunneks huvi looduskeskkonna, selle objektide, uurimusliku õppe, loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ja oleks motiveeritud elukestvaks õppeks, mida näeb ette loodusõpetuse ainekava, peab ka õpetaja selle kõige vastu huvi tundma, olema lastele eeskujuks, ennast pidevalt täiendama, lapsi motiveerivaid, huvitavaid ja õpetuslikke aktiivõppemeetodeid rakendama, planeerima õppetööd autentses õpikeskkonnas.
Õpetaja loob tingimused õpetamiseks, loob õppesituatsioone, planeerib mitmekesiseid õppeülesandeid ja tegevusi, vajadusel abistab ja/või juhendab last nende lahendamisel, arvestab õpilaste huvidega, eelteadmistega, hoiakutega, tasemega, võimaldab lapsel olla iseseisev, peab oluliseks lapse enda ideid, seletusi, küsimusi, sest nii julgeb ta ennast ka edaspidi väljendada ja õpib kõige enam.
Kasutatud kirjandus
Käis, J. (1992). Isetegev ja individuaalne tööviis. Tallinn: Koolibri.
Loodusõpetus. Ainekavas taotletavad õpitulemused, õppesisu, hindamine ja lõiming klassiti (õppeprotsessi kirjeldus). (2010). Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained.
Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus
Olbrei, M. (2010). Meetodid loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks. Loodusained. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusõpetus.
Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus.
Olbrei, M., Pärtel, E., Teller, M. (2010). Loodusained. E. Kikas (Toim.). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (lk 297-318). Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. Vahi: Ecoprint.
Põhikooli riiklik õppekava. (2011). Riigi Teataja.
Külastatud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001
Pärtel, E. (2010). Probleemide lahendamisel põhinev õpe loodusõpetuses. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained. Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/images/b/be/PROBLEEMIDE_LAHENDAMISEL_P%C3% 95HINEV_%C3%95PE_LOODUS%C3%95PETUSES.pdf
Pärtel, E. (2010, 12. märts). Loodusõpetuse ainekava rõhud on muutunud. Õpetajate Leht, lk 10.
Külastatud aadressil http://opleht.nw.eenet.ee/admin/pages/preview/?archive_mode=article&articleid=3115
Soovituslik kirjandus
Blomquist, K. (Koost). (2000). Klassiga looduses: loodus ise on asendamatu teejuht kogu keskkonnaõpetuses. Pärsti - Säteri Keskkonnaprojekt, Kodukant Viljandimaa. Viljandi: Olle.
Brügge, B., Glantz, M., & Sandell, K. (2008). Õuesõpe. Tallinn: Ilo.
Buehl, D. (2002). Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. 2. väljaanne. SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus. Tartu: Sulemees.
Burnett, G. (2005). Õpime õppima. Tartu: Studium.
Cornell, J. (1998). Sharing Nature with Children. Sharing Nature with Children: the Classic Parents' & Teachers' Nature awareness Guidebook. Nevada City (Calif.): Dawn, c1998.
Dahlgren, L. O., & Szczepanski, A. (2006). Õuesõppe pedagoogika: raamatuharidus ja meeleline kogemus. Katse määratleda õuesõpet. Tallinn: Ilo.
Dahlgren, L. O., Sjölander, S., Strid, J. P., & Szczepanski, A. (Toim). (2009). Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas – lähiümbrusest saab õpiõu. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.
Fisher, R. (2004). Õpetame lapsi õppima. Tartu: AS Atlex.
Fisher, R. (2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: AS Atlex.
Fisher, R. (2006). Mõtlemismängud. Tartu: AS Atlex.
Kont, H., & Kalamees, K. (2006). Aastaajad õpperajal. Juhend looduse vaatlemiseks. Tartu:Tartumaa Keskkonnateenistus.
Masing, V. (1984). Sinasõprus tammega. Tallinn: Valgus.
Masing, V., & Rebane, H. (1996). Kase aasta. Tallinn: Avita.
Masing, V., Rebane, H., & Pae, T. (2001). Õppekäigud linnarohelusse. Tallinn: Koolibri.
Molander, K. jt. (2006). Matemaatika õppimine looduses. Tartu: Guttenberg.
Pedastsaar, T. (2008). Õpi- ja õpetamistegevused. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna toimetised nr.3. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Tallinn: Ellington Trükiagentuur.
Piht, S., & Mätlik, E. (Koost). (2000). Õppemänge algklassidele. Tallinn: Ilo Print.
Piht, S., & Mätlik, E. (2007). Õppemänge. Tallinn: Ilo.
Raadik, S. (2009). Õpime õues mängides. Tallinn: Kirjastus: Ilo.
Tuusti, A., Loide, M., & Lotman, K. (Toim). (2002). Keskkonnamängude kogumik II. Tartu: Eesti Loodushariduse Selts.
Valter, E. (2000, 2010). Kuidas õppida vaatama? Tartu: Greif; Tartu: Elmatar.
Õues oled vaba. (2009). Melliste Algkool-Lasteaed. Tartu: Tartumaa Trükikoda
Soovituslikud veebiaadressid
Avastustee materjalid. Aadressil http://www.avastustee.ee/
Jakobson, E. (2010). Õuesõpe loodusõpetuse osana I kooliastmes. Loodusained. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusõpetus.
http://www.oppekava.ee/index.php/%C3%95ues%C3%B5pe_loodus%C3%B5petuse_osana_I_kooliastmes
Karm, M. (2010). Refleksiooni toetavad õppemeetodid.
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1350/raamat9.pdf
Keskkonnaministeeriumi väljaanded.
http://www.envir.ee/87366
Kuidas teha keskkonnaalaseid otsuseid? (2003). Õpikeskkond rühmatööks virtuaalses keskkonnas.
http://bio.edu.ee/envir/.
Leepere, M., & Pere, S. (2011). Puu raamat. MTÜ Hared.
http://lemill.net/content/webpages/puu-raamat-autorid-monika-leepere-sirje-pere
Leibur, T. Aktiivõpe algklasside loodusõpetuses.
http://lemill.net/community/people/leibur/collections/aktiivope-algklasside-loodusopetuses
Loodusharidus. ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus
Loodusmuuseumi trükised. Tartu Ülikooli Loodusmuuseum
http://natmuseum.ut.ee/389350
Loodusõpetus. (2010). Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained.
http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus
Loodusõpetus. Õppevara. Koolielu tiigrihüppe haridusportaal
http://koolielu.ee/waramu/search/sort/created/curriculumSubject/49583475
Lõiming. Lõimingu võimalused põhikooli õppekavas. (2010). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus. http://www.ut.ee/curriculum/projektid/Kogumikud
Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis. (2010). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
http://www.ut.ee/curriculum/projektid/Kogumikud
PA-MU õppemapp „Läbi lodu rabast randa“. (2009). ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus/looduskoolid/pamu
Metsa eluring. Õpime mängides. ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus/lastele/metsamaeng-metsa-eluring
Suunatud aktiivõpe algklasside loodusõpetuses
http://loodusopetus.weebly.com/mangud.html
Õppematerjalid. Eesti Loodusmuuseum
http://www.loodusmuuseum.ee/loodusharidus/oppematerjalid-toolehed-fotod/
Õppematerjalid. HARED
http://www.hared.ee/index.php?page=proj&id=26
Õppematerjalid. Sagadi Looduskool
http://www.sagadi.ee/looduskool/oppematerjalid
Õppematerjalid. Tartu Keskkonnahariduse Keskus
http://www.teec.ee/ET/oppematerjalid_programmid/oppematerjalid/
Zookool. Tallinna Loomaaed.
http://www.loomaaed.ee/index.php?ide=39
1) loodusteaduslikud teadmised;
2) uurimuslikud oskused ja loodusteadusliku meetodi rakendamine;
3) loodusteaduslike küsimustega tegelemist toetavad hoiakud ja väärtushinnangud (Põhikooli riiklik õppekava, 2011, lisa 4).
Vaata ka kogumikust “Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes” artiklit “Loodusained” (Olbrei, Pärtel, Teller, 2010, lk 297-318), milles antakse ülevaade loodusõpetuse ainekava rakendamise võimalustest esimeses ja teises kooliastmes, käsitletakse loodusteadusliku kirjaoskuse komponente ning tuuakse näiteid, kuidas arendada loodusteaduslikke teadmisi, uurimuslikke oskusi ja hoiakuid ja väärtushinnanguid.
Loodusteaduslik kirjaoskus omakorda moodustab loodusteadusliku pädevuse, mis seisneb oskuses vaadelda, mõista ja selgitada keskkonnas eksisteervaid objekte ja protsesse, märgata keskkonnas esinevaid probleeme, kasutada keskkonnaprobleemide lahendamisel loodusteaduslikku meetodit. Kusjuures loodusõpetuse esitus peab olema õpilaskeskne ja tuginema sotsiaalsele konstruktivismile, st lahendatakse keskkonnast lähtuvaid probleeme, käsitletakse loodust kui tervikut, saadakse terviklik ülevaade loodusteaduslikest faktidest ja teooriatest, nendega seotud rakendustest ja elukutsetest.
Loodusteaduslik pädevus eeldab ka seda, et õpilane oskaks teha igapäevaelulisi keskkonnaalaseid pädevaid otsuseid, lahendada loodusteaduslikke probleeme (Põhikooli …2011, lisa 4). Vaata ka E. Pärteli (2010a) artiklit “Probleemide lahendamisel põhinev õpe”, kus tuuakse huvitavaid ja õpetuslikke näiteid, kuidas seda reaalselt läbi viia.
Loodusteaduslikule meetodile tuginev uurimuslik õpe hõlmab objektide ja protsesside vaatlust, probleemi sõnastamist, vaatluse ja katse planeerimist ning läbiviimist, andmete kogumist, saadud andmete analüüsi, järelduste tegemist, kokkuvõtete esitamist. Uurimuslik õpe toetab mitmeid valdkonnapädevusi, näiteks matemaatikapädevuste arengut, sest sageli mõõdetakse objekte ning katse- ja vaatlustulemused esitatakse arvjooniste, tabelitena ja arvulisi näitajaid seostatakse lahendatavate probleemidega. Järelikult loodusnähtuste seoste uurimisel rakendatakse matemaatilisi mudeleid. Samuti toetab uurimuslik õpe keele-, kunstipädevuse, tehnoloogilise ja kehakultuuri pädevuse arengut, sest otsitakse infot Internetist, teatmekirjandusest, loetakse õppematerjale, kasutatakse veebipõhiseid õpiprogramme, vormistatakse uurimistulemused, tehakse ettekandeid, koostatakse stende, mängitakse õppemänge, käiakse õppekäikudel jms.
Loodusõpetuse ainekava (Põhikooli …, 2011, lisa 4; Loodusained, 2010) rõhutab, et õppe-kasvatustöös on oluline huvi tekitamine loodusteaduste, looduse ja selle objektide, looduse mitmekesisuse ja kaitse vastu, mis eeldatavasti aitab kaasa positiivse hoiaku kujunemiseks elava ja ümbritseva suhtes ning võimaldab kujundada väärtuspädevust. Ka põhikooli lõpetaja loodusteaduslike pädevuste loetelus esitatakse esimese punktina “laps tunneb huvi keskkonna, selle uurimise loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ning on motiveeritud elukestvaks õppeks”. Samuti on esimese punktina õppe-kasvatuseesmärkide juures kirjas “õpilane tunneb huvi looduse vastu, huvitub looduse uurimusest ja loodusainete õppimisest.”
Huvi saavutatakse positiivsete emotsioonide kaudu, mitmekülgse eakohase tegevusega. Õpitav peab olema lapse jaoks ka oluline, tähtis. Sellepärast tuleb õpetajal planeerida õpitegevusi, mis võimaldavad lapsel õpitavaga seotust ise kogeda, luua seoseid õpilase varasemate kogemustega, lasta lapsel mõista õpitava seotust igapäevaeluga, et õpilane saaks aru, miks on vaja õppida, millist kasu ta õppimisest saab. See võimaldab omakorda väärtustada oma seotust loodusega (väärtuspädevus) ja kasutada omandatud teadmisi ja oskusi erinevates elu- ja tegevusvaldkondades, näha probleeme, neid lahendada jms (ettevõtlikkuspädevus).
Huvi tekitamist toetab aktiivne õpikeskkond ja mitmesuguste aktiivõppemeetodite (arutelud, diskussioonid, uurimuslikud tööd, vaatlused, praktilised tööd, projektõpe, rollimängud jm) rakendamine loodusõpetuse tundides, keskkonnaprobleemidest rääkimine, probleemide teadvustamine, lahenduste väljapakkumine, loodusvaatluste ja praktiliste tööde planeerimine, läbiviimine, tööde kokkuvõtted, analüüsid, esitlused, rühma- ja paaristööd, mis aitavad arendada õpilaste sotsiaalset pädevust, suhtlus-, väärtus- ja õpipädevust. Loodusobjektide uurimine ja kirjeldamine, inimese ja looduse seoste nägemine arendavad enesemääratluspädevust. Loodusõpetuses käsitletavate teemade kaudu on võimalik arendada kõiki üld- ja valdkonnapädevusi.
Väga oluline on loodusõpetuse lõimimine teiste õppeainetega. Lõimimist võimaldavad mitmed projektid. Esimeses kooliastmes on selleks “Puu ja temaga seotud elustiku aastaringne jälgimine”; “Oma päeva-menüü tervislikkuse hindamine”; “Õppeekskursioon oma maakonnaga tutvumiseks”. Teises kooliastmes “Veekogu” ja “Minu unistuste asula-keskonnasõbraliku asula mudel” (Põhikooli …2011, lisa 4). Vaata ka “Loodusained” (Olbrei, Pärtel, Teller, 2010, lk 306-316) ja “Meetodid loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks” (Olbrei, 2010), kus antakse soovitusi eespool nimetatud projektide läbiviimiseks ja tutvustatakse erinevaid meetodeid, mis võimaldavad loodusõpetust lõimida teiste õppeainetega.
Loodusõpetuse ainekava ei määra teemade käsitluse sügavust, vaid õpitulemused näitavad, kui põhjalikult ühte või teist teemat tuleb käsitleda (Pärtel, 2010b). Õpitulemuste sõnastamine (võttes aluseks tegusõnad) on arvestatud mõtlemistasemete taksonoomia madalamaid ja kõrgemaid tasandeid.
Näiteks:
I kooliaste: oskab, teab, tunneb, eristab, märkab, aga ka kirjeldab, teeb, toob näiteid, kasutab, järgib reegleid, suhtub, rühmitab, seostab, arvestab, mõistab, näitab, leiab, määrab, väärtustab, hoolib, liigub turvaliselt, sõnastab, vormistab, koostab, esitleb, valib, teadvustab, rakendab, selgitab, vaatleb, saab aru, käitub loodushoidlikult, nimetab, kaalub, mõõdab, valib, väldib.
II kooliaste: oskab, teab, tunneb, väärtustab, selgitab, kirjeldab, võrdleb, toob näiteid, iseloomustab, nimetab, koostab, põhjendab, teeb, leiab, analüüsib, näitab, esitab, saab aru, määrab, hindab, kasutab, toimib, seostab, rühmitab, märkab, on motiveeritud, tõlgendab, rakendab, sõnastab, pakub lahendusi, kavandab, arutleb, mõõdab.
Järelikult loodusõpetuse ainekavas pööratakse suurt tähelepanu õpitulemustele, loova ja iseseisva mõtlemise arendamisele. See nõuab ka õpetajalt oskuslikku tundide/tegevuste planeerimist, mõeldes eelkõige sellele, mis lapsi huvitab, millised tegevused, meetodid neid aktiviseerivad, võimaldades neil ise tegutseda. Ka J. Käis (1992) on kirjutanud: „Õpetaja! Ära ütle seda, mida õpilane ise võib öelda; ära näita seda, mida õpilane ise võib näidata; ära tee seda, mida õpilane ise võib teha“, lk 37.
Mis võib olla probleemiks? Uues õppekavas on olulisel kohal praktilised tööd ja uurimuslik õpe ning õuesõpe. Aine maht on väga väike ja siit tekib oht, et õpetaja loobub neist ja püüab õpikutes toodud materjali selgeks õpetada. Muutuma peavad õpikute ja töövihikute ülesanded, küsimused, kuid ka need õpetajad, kes on harjunud pidama tähtsaks ainult teadmisi ja õpetanud õpikut ja töövihikut.
Selleks, et laps tunneks huvi looduskeskkonna, selle objektide, uurimusliku õppe, loodusteaduste ja tehnoloogia valdkonna vastu ja oleks motiveeritud elukestvaks õppeks, mida näeb ette loodusõpetuse ainekava, peab ka õpetaja selle kõige vastu huvi tundma, olema lastele eeskujuks, ennast pidevalt täiendama, lapsi motiveerivaid, huvitavaid ja õpetuslikke aktiivõppemeetodeid rakendama, planeerima õppetööd autentses õpikeskkonnas.
Õpetaja loob tingimused õpetamiseks, loob õppesituatsioone, planeerib mitmekesiseid õppeülesandeid ja tegevusi, vajadusel abistab ja/või juhendab last nende lahendamisel, arvestab õpilaste huvidega, eelteadmistega, hoiakutega, tasemega, võimaldab lapsel olla iseseisev, peab oluliseks lapse enda ideid, seletusi, küsimusi, sest nii julgeb ta ennast ka edaspidi väljendada ja õpib kõige enam.
Kasutatud kirjandus
Käis, J. (1992). Isetegev ja individuaalne tööviis. Tallinn: Koolibri.
Loodusõpetus. Ainekavas taotletavad õpitulemused, õppesisu, hindamine ja lõiming klassiti (õppeprotsessi kirjeldus). (2010). Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained.
Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus
Olbrei, M. (2010). Meetodid loodusõpetuse tundide mitmekesistamiseks. Loodusained. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusõpetus.
Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus.
Olbrei, M., Pärtel, E., Teller, M. (2010). Loodusained. E. Kikas (Toim.). Õppimine ja õpetamine esimeses ja teises kooliastmes (lk 297-318). Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. Vahi: Ecoprint.
Põhikooli riiklik õppekava. (2011). Riigi Teataja.
Külastatud aadressil https://www.riigiteataja.ee/akt/114012011001
Pärtel, E. (2010). Probleemide lahendamisel põhinev õpe loodusõpetuses. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained. Külastatud aadressil http://www.oppekava.ee/images/b/be/PROBLEEMIDE_LAHENDAMISEL_P%C3% 95HINEV_%C3%95PE_LOODUS%C3%95PETUSES.pdf
Pärtel, E. (2010, 12. märts). Loodusõpetuse ainekava rõhud on muutunud. Õpetajate Leht, lk 10.
Külastatud aadressil http://opleht.nw.eenet.ee/admin/pages/preview/?archive_mode=article&articleid=3115
Soovituslik kirjandus
Blomquist, K. (Koost). (2000). Klassiga looduses: loodus ise on asendamatu teejuht kogu keskkonnaõpetuses. Pärsti - Säteri Keskkonnaprojekt, Kodukant Viljandimaa. Viljandi: Olle.
Brügge, B., Glantz, M., & Sandell, K. (2008). Õuesõpe. Tallinn: Ilo.
Buehl, D. (2002). Interaktiivõppe strateegiad klassiruumis. 2. väljaanne. SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus. Tartu: Sulemees.
Burnett, G. (2005). Õpime õppima. Tartu: Studium.
Cornell, J. (1998). Sharing Nature with Children. Sharing Nature with Children: the Classic Parents' & Teachers' Nature awareness Guidebook. Nevada City (Calif.): Dawn, c1998.
Dahlgren, L. O., & Szczepanski, A. (2006). Õuesõppe pedagoogika: raamatuharidus ja meeleline kogemus. Katse määratleda õuesõpet. Tallinn: Ilo.
Dahlgren, L. O., Sjölander, S., Strid, J. P., & Szczepanski, A. (Toim). (2009). Õuesõppe pedagoogika kui teadmiste allikas – lähiümbrusest saab õpiõu. Tallinn: Tallinna Ülikooli kirjastus.
Fisher, R. (2004). Õpetame lapsi õppima. Tartu: AS Atlex.
Fisher, R. (2005). Õpetame lapsi mõtlema. Tartu: AS Atlex.
Fisher, R. (2006). Mõtlemismängud. Tartu: AS Atlex.
Kont, H., & Kalamees, K. (2006). Aastaajad õpperajal. Juhend looduse vaatlemiseks. Tartu:Tartumaa Keskkonnateenistus.
Masing, V. (1984). Sinasõprus tammega. Tallinn: Valgus.
Masing, V., & Rebane, H. (1996). Kase aasta. Tallinn: Avita.
Masing, V., Rebane, H., & Pae, T. (2001). Õppekäigud linnarohelusse. Tallinn: Koolibri.
Molander, K. jt. (2006). Matemaatika õppimine looduses. Tartu: Guttenberg.
Pedastsaar, T. (2008). Õpi- ja õpetamistegevused. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurhariduse osakonna toimetised nr.3. Viljandi: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. Tallinn: Ellington Trükiagentuur.
Piht, S., & Mätlik, E. (Koost). (2000). Õppemänge algklassidele. Tallinn: Ilo Print.
Piht, S., & Mätlik, E. (2007). Õppemänge. Tallinn: Ilo.
Raadik, S. (2009). Õpime õues mängides. Tallinn: Kirjastus: Ilo.
Tuusti, A., Loide, M., & Lotman, K. (Toim). (2002). Keskkonnamängude kogumik II. Tartu: Eesti Loodushariduse Selts.
Valter, E. (2000, 2010). Kuidas õppida vaatama? Tartu: Greif; Tartu: Elmatar.
Õues oled vaba. (2009). Melliste Algkool-Lasteaed. Tartu: Tartumaa Trükikoda
Soovituslikud veebiaadressid
Avastustee materjalid. Aadressil http://www.avastustee.ee/
Jakobson, E. (2010). Õuesõpe loodusõpetuse osana I kooliastmes. Loodusained. Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusõpetus.
http://www.oppekava.ee/index.php/%C3%95ues%C3%B5pe_loodus%C3%B5petuse_osana_I_kooliastmes
Karm, M. (2010). Refleksiooni toetavad õppemeetodid.
http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/1350/raamat9.pdf
Keskkonnaministeeriumi väljaanded.
http://www.envir.ee/87366
Kuidas teha keskkonnaalaseid otsuseid? (2003). Õpikeskkond rühmatööks virtuaalses keskkonnas.
http://bio.edu.ee/envir/.
Leepere, M., & Pere, S. (2011). Puu raamat. MTÜ Hared.
http://lemill.net/content/webpages/puu-raamat-autorid-monika-leepere-sirje-pere
Leibur, T. Aktiivõpe algklasside loodusõpetuses.
http://lemill.net/community/people/leibur/collections/aktiivope-algklasside-loodusopetuses
Loodusharidus. ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus
Loodusmuuseumi trükised. Tartu Ülikooli Loodusmuuseum
http://natmuseum.ut.ee/389350
Loodusõpetus. (2010). Põhikooli valdkonnaraamat. Loodusained.
http://www.oppekava.ee/index.php/Loodus%C3%B5petus
Loodusõpetus. Õppevara. Koolielu tiigrihüppe haridusportaal
http://koolielu.ee/waramu/search/sort/created/curriculumSubject/49583475
Lõiming. Lõimingu võimalused põhikooli õppekavas. (2010). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus. http://www.ut.ee/curriculum/projektid/Kogumikud
Läbivad teemad õppekavas ja nende rakendamine koolis. (2010). Tartu Ülikooli haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskus.
http://www.ut.ee/curriculum/projektid/Kogumikud
PA-MU õppemapp „Läbi lodu rabast randa“. (2009). ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus/looduskoolid/pamu
Metsa eluring. Õpime mängides. ELF
http://www.elfond.ee/et/teemad/teised-teemad/loodusharidus/lastele/metsamaeng-metsa-eluring
Suunatud aktiivõpe algklasside loodusõpetuses
http://loodusopetus.weebly.com/mangud.html
Õppematerjalid. Eesti Loodusmuuseum
http://www.loodusmuuseum.ee/loodusharidus/oppematerjalid-toolehed-fotod/
Õppematerjalid. HARED
http://www.hared.ee/index.php?page=proj&id=26
Õppematerjalid. Sagadi Looduskool
http://www.sagadi.ee/looduskool/oppematerjalid
Õppematerjalid. Tartu Keskkonnahariduse Keskus
http://www.teec.ee/ET/oppematerjalid_programmid/oppematerjalid/
Zookool. Tallinna Loomaaed.
http://www.loomaaed.ee/index.php?ide=39