Klassiõpetajad ja kujundav hindamine
Just algklassides kasutatakse sageli sõnalist tagasisidet, millel puudub numbriline vaste – lihtsalt kirjeldatakse lapse oskusi ja nende arengut, andmata nõrkadele oskustele negatiivset hinnangut „2“, „väga halvasti“ vms.
2011. aastal TÜ haridusuuringute ja õppekavaarenduse keskuses läbi viidud uuringust (Jürimäe, Kärner, Lamesoo) ilmnes, et paljud õpetajad teadvustavad asjaolu, et laps, kes tõenäoliselt saab kahe, võib pigem üldse loobuda üritamast:
/. . . / aga kõige halvem numbriline hindamine on just nendele nõrkadele õpilastele, kes on võib olla lihtsalt arengus natukene aeglasemad ja nad teevad tööd, tal on edasiminek, tegelikult ta ei ole üle selle “3” lati ja siis ta saab oma “2” ja mingil hetkel ta loobub, et see on nagu see eriti halb koht just nende nõrkadele õpilastele.
Mõne lapse juures on lootusetu seda ka rääkida, et siis sa saad “2”, siis ta ei tee üldse mitte midagi, ta viskab üldse käega . . .
Arengu toetamine on hindamise üks põhiülesandeid. Selleks, et toetada just selle konkreetse õppija arengut, peab hindamine arvestame just selle õppija lähtetaset. Eriti tõid selle aspekti hindamise puhul välja pea kõikide uuringusse kaasatud koolide klassiõpetajad:
/. . . /see on nüüd puht algklassist lähtuvalt, et (hindamine peab lähtuma) õppija varasemast tasemest. Et kui nad kooli tulevad, on nad ikka väga erineval tasemel ja see oleks nagu veider või jabur kui sa hakkad neid hindama mingisuguse ühise standardi järgi, kui last pole lihtsalt õpetatud selleks.
Kujundav hindamine on õppimist toetav, motiveeriv hindamine. Seda teadvustavad õpetajad koolides, kus juba kujundavat hindamist süsteemselt kasutatakse, ent eriti just klassiõpetajate puhul rõhutati seda ka tavakoolis:
/ . . / tegelikult õpilasi motiveerib nii saavutus, tulemuste parandamine, areng. Et nad oskavad isegi ise ka välja seda tuua, et, ahhaa, ma seda ei osanud, aga nüüd ma seda juba oskan, et-et, noh, et nad ikkagi, me võrdleme seda, mida me oleme enne õppinud ja mida me nüüd teame ja nende jaoks on tähtis see.
Eriti oluliseks pidas üks klassiõpetaja positiivsuse rõhutamist poiste motiveerimisel:
. . . / aga see kavalus seisneb selles, et ma ei kirjuta talle välja seda tegelikku olukorda. Ikkagi kuidagi niimoodi positiivse nurga alt. Siis kui ta loeb seda positiivset, see poiss, et, näed, õpetaja kirjutab – sa suudad juba seda, siis on sealt järgmine kord ka seda aplausi nagu või seda paremat tööd nagu oodata.
Kujundav hindamine on pädevus- mitte ainekeskne. Hea õpetaja teab, et on oluline tunnustamine ka aineväliste saavutuste eest. Klassiõpetajal, kes näeb last tervikuna ja kogu aeg, on lihtsam näha lapses positiivset.
Ja sa näed, eks ole ja tegelikult, mis teeb selle asja lihtsamaks, on see, et kui sa näed, et tal on, matemaatikas läheb viletsalt, sa näed ka seda, et ta emakeeles on tubli, mida matemaatikaõpetaja tavaliselt ei näe.
Ja tal on raske leida sealt seda positiivset.
Uuringus osalendu õpetajad mainisid sageli, et tahaksid õppijast lähtuvat kujundavat hindamist kasutada, ent riikliku õppekava standardid on ranged ja takistavad seda tegemast. Kogenud klassiõpetajad leidsid siiski, et vastuolu arengu hindamise ja riiklikust standardist lähtuva hindamise vahel saab ületada. Seda saab teha nii, et anda õpilasele alguses tema tasemest lähtuvat, toetavat ja mittenumbrilist tagasisidet, et hoida alal ta motivatsiooni ning loota ja uskuda, et ka see õpilane on võimeline riiklikult seatud kooliastme taset saavutama (mida ta mõlemapoolse usu ja toetuse korral enamasti ongi).
Aga, vaata, siin ongi see, et miks meie oleme täiesti erinevatel positsioonidel ja miks mina ei taha kaks aastat numbrilisi hindeid panna vaid toetada arengut. Sest siis ta ei tunne seda, et mul on see “3”, mul on see “3”, mida kõik saavad aru, et mul on see “3” või “2” takkaotsa
/. . . / normarenguga laps jõuab ilusasti 3. klassiks väga hästi, et ta on suuteline ilusti, hästi õppima seal. . .
Kujundavat hindamist kasutavate kooli õpetajad arvasid, et riiklik nõutud tase on selline, et iga normaalne laps, kes tahab ja soovib õppida (on omandanud õpioskused), saab sellega hakkama:
/. . . / mina mõtlen, et tasemetöö teeb küll iga laps ära. Vähemalt mul on küll siiamaani teinud ära. Isegi need, kes on väga nõrga tasemega.